Kõik algas sellest, et mu naine läks oma emaga nädalavahetuseks spaasse. See kõlab nagu ühe nalja algus, aga tegelikult oli see mu jaoks võimalus teha midagi, mida ma ei teinud aastaid – mitte midagi. Lihtsalt istuda. Ei mingit "kas sa viiksid prügi välja", ei mingit "miks sa jälle hilined". Ma otsustasin, et see laupäev on minu jaoks püha. Ostsin poest perepudeli koolat, krõpsud, ja valmistasin end ette võrkpalli finaali vaatamiseks. Olin just nädal aega varem lõpetanud ühe suure ehitusprojektiga – ma töötan projekteerijana – ja mu aju oli nagu kalts, mida on liiga kaua märjaks lastud. Ma vajasin taaskäivitust. Aga nagu elus ikka, kõik läks veidi teistmoodi.

Võrkpall oli põnev, aga reklaamipauside ajal hakkasin ma mõtlema asjadele, mida ma tavaliselt ei mõtle. Nagu näiteks – mida ma üldse teen vaba ajaga? Õiget vaba aega pole mul olnud ammu. Ma just lõpetasin ühe vana koolisõbraga koos krüptoprojekti, mis ei viinud kuhugi, aga selle käigus oli mul tekkinud natuke dogecoin'i. Mitte midagi hullu, mingi nelikümmend viiskümmend eurot. Tol mu ujukist sõber oli mind veennud, et doge on "rahva raha" ja ma olin talle naernud näkku. Aga ostsin ikka. Lihtsalt sellepärast, et ta jäi nii tõsiselt vait, kui ma keeldusin. Mõned asjad elus teed sa lihtsalt sõprade pärast. Ja siis need asjad jäävad sulle külge nagu vana hea raske mantel, mida sa ei kanna, aga ka ära ei viska.

Teise reklaamipausi ajal, kui ma olin oma krõpsupakk juba kolmandiku võrra tühjendanud, võtsin telefoni. Ma ei teadnud, mida ma otsin. Lihtsalt scrollisin. Ja siis ma sattusin ühele postitusele, mis rääkis millestki, mida ma polnud varem kuulnud – live-kasiino dogecoin. Ma peatusin. Sõna "live" jäi mulle silma, sest see tähendas, et keegi päris inimene on teises otsas. Mitte mingi arvuti, kes on programmeeritud su raha ära võtma. Ma ei olnud kunagi kasiinodes käinud, isegi mitte Tallinna vanalinnas, kus turistid oma õnne proovivad. Ma olen liiga kontrollihimuline selle jaoks. Aga see "live" osa – see tekitas minus uudishimu. Nagu vaataksid otseülekannet, kus saad ise nuppe vajutada.

Ma registreerisin end. Ma isegi ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et mul oli igav. Võib-olla sellepärast, et koola tegi mind liiga energiliseks. Võib-olla lihtsalt sellepärast, et ma tahtsin tunda midagi, mis ei olnud seotud jooniste, mõõtude või klientide muutlike soovidega. Protsess oli uskumatult lihtne. Pärast seda, kui olin oma dogecoinid deponeerinud, ma leidsin end laua taga, kus päris diiler – noor poiss, kellesarnaseid ma näen iga päev kohvikutes – jagas kaarte. See oli nii kummaline ja samas nii loomulik. Ma vaatasin teda ekraanilt, ta vaatas otse kaamerasse, ja ma tundsin, nagu oleksin istunud kuskil odavas kõrtsis, mitte oma elutoas diivanil.

Alguses mängisin ettevaatlikult. Mõtlesin, et teen mõned väikesed panused, et näha, kuidas see kõik käib. Diiler oli rahulik, ammendasid jagas täpselt nagu päriselus, ja ma unustasin peaaegu, et see kõik toimub läbi interneti. Esimesed viis minutit – kaotasin natuke. Siis võitsin natuke tagasi. See oli nagu meri, kus lained tulevad ja lähevad, ja sa lihtsalt ujud kaasa. Mu pulss ei tõusnud. Ma ei higistanud. Ma lihtsalt olin. Ja see oli see, mida ma vajasin – olemist, ilma et peaksin midagi tegema.

Ja siis tuli see üks käsi. See oli nagu filmis, kus aeg aeglustub. Ma ei tea, miks ma just sellele käele panin kõik, mis mul oli. Ma ei mõelnud. Ma lihtsalt tundsin, et nüüd. Diiler tõstis oma kaardid. Ma hoidsin hinge kinni. Ma nägin, kuidas mu panus ekraanil vilkus. Ja siis – mu kaardid avanesid. Ma võitsin. Ma ei võitnud natuke, ma võitsin palju. Ma pidin kaks korda lugema. Mu dogecoinid – need naljakad mündid kuu pealt – olid muutunud millekski palju suuremaks. Ma hüppasin diivanilt püsti nagu oleksin võitnud olümpiamedali. Mu süda tagus, ma naersin, ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii puhtast rõõmust naersin.

Aga siin on see koht, kus ma tegin midagi teistmoodi kui teised. Ma ei võtnud kohe välja. Ma lihtsalt istusin tagasi, hingasin sügavalt, ja mõtlesin. Ma mõtlesin sellele, mida ma selle võiduga tahan. Ma ei tahtnud uut autot ega puhkust kusagil kaugel. Ma tahtsin lihtsalt seda, et ma saaksin oma naisele hommikul teatada, et ma tellisin meile restoranist söögi ilma, et peaksime mõtlema hinnasildile. Ma tahtsin osta selle veidra laua, mida mu naine oli kirbukas märganud, aga millest ta loobus, sest see oli natuke liiga kallis. Väikesed asjad. Suured väikesed asjad.

Ma mängisin veel natuke, aga seekord nii, et ma teadsin täpselt, millal lõpetan. Lõpetasin siis, kui olin viissada eurot plussis. Ma võtsin kõik välja. Kogu summa. Ja siis läksin magama naeratusega näol. Järgmisel hommikul, kui mu naine tagasi tuli ja ma talle rääkisin, mis juhtus, vaatas ta mind alguses nagu ma oleks talle öelnud, et kavatsen saada astronaudiks. Siis ma näitasin talle oma pangakontot. Ta vaikis viis sekundit. Ja siis ta küsis: "Kas me saame selle laua nüüd osta?" Naersime mõlemad. See oli see hetk, kus ma sain aru, et võit ei ole ainult sinu enda jaoks. Võit on siis, kui saad jagada.

See live-kasiino dogecoin kogemus õpetas mulle ühe olulise asja – mängida tuleb ainult sellega, mida sa oled valmis kaotama. Ma olin valmis kaotama selle nelikümmend eurot, mis olid mulle jäänud sellest ebaõnnestunud krüptoprojektist. Aga ma ei olnud valmis kaotama oma mõistust. Ja ma ei kaotanudki. Ma peatusin õigel ajal, ma ei ahnitsenud ja ma võtsin võidu vastu tänulikult, mitte ahnelt. Nüüd ma vaatan vahel, kuidas mu naine istub sellel uuel-lausel, mida ma võidetud raha eest ostsin, ja ma tunnen, et tegin kõik õigesti. Ma ei ole hasartmängusõltlane. Ma olen lihtsalt üks õnnelik tüüp, kes sattus ühel õhtul õigesse kohta õigel ajal. Ja tead, ma ei otsi enam selliseid kohti. Sest ma tean, et selliseid õnnehetki ei tule tihti. Ja kui nad tulevad, tuleb neid võtta vastu nagu üksikuid päikesekiiri Eesti novembris – tänuga, ilma ahnuseta, ja siis edasi minna. Ma läksin edasi. Aga selle sooja tundega sees, et maailm on vahel lihtsalt tore.